„Gao Xingjian, otsides vabadust piirangutest ja koormatest“, Cheng Giuseppe Chen

Kokkuvõte

Loomulikult ei ole ma Gao Xingjian :). Minu ideeks on näidata ühe sisserännanu kogemust, tema rände põhjuseid, lootusi ja raskusi. Loodan, et naudid mu koomiksit.

Elulugu

Tere, minu nimi on Giuseppe ja ma sündisin Roomas, kus ma ka elan. Mõlemad minu vanemad on hiinlased, nii olen ka mina hiinlane. Olen 17. aastane käin Liceo Scientifico Augusto Righi keskkoolis. Mulle meeldib joonistada ja ma tahaksin saada animafilmide tegijaks Jaapanis.

Lk 1

1. Mina olen Gao Xingjian ja ma viibin ametniku kontoris.

2. Miks te süüdistate minu teoseid noorte valele teele viimises?

3. Kunst on isiklik vajadus, te ei või piirata minu väljendusvabadust! / …

4. Teil on antisotsiaalne suhtumine. Te seate isiklikud huvid ettepoole riigi huvidest. / Humanism ja kommunism ei klapi kokku.

5. Selles puudub loogika…! / See vestlus on lõppenud. / Palun lahkuge.

Lk 2

1. Kuule, tee midagi! / Sa oled mu toimetaja, miks sa ei saa mu töid avaldada?

2. Anna andeks, ma ei saa midagi teha… ära mulle enam helista, eks?

3. Peale seda kõnet ilmusid korravalvurid

4. Ja panid mu käsikirjad põlema…

Lk 3

1. Kuna olin Pekingi võõrkeelte instituudis õppinud prantsuse keelt ning saanud loa riigist lahkumiseks, reisisin pikalt ringi Prantsusmaal / Ma ei saanud enam Hiinasse jääda. Lootsin, et Euroopas saan end vabalt väljendada, seetõttu taotlesin 1987. aastal Prantsusmaal poliitilist asüüli ning asusin elama Pariisi.

2. 1989. aastal lugesin protestidest Tiananmeni väljakul.

3. Otsekohe astusin kommunistlikust parteist välja ja taotlesin Prantsuse kodakondsust, mille sain 1998. aastal.

4. Kuid minu kogemused Prantsusmaal pole olnud läbinisti positiivsed… / … eriti alguses.

Lk 4

1. Miks te ei taha minu töid avaldada? / Mis mu töödel viga on?

2. Su töödel pole iseenesest midagi viga.

3. Aga ma arvan, et need ei müü.

4. Sa räägid müügist? Mida selleks kunsti puhul vaja on?

5. Sa ei saa ikka veel aru, ega ju? / Mind ei huvita, mida hiinlased sellest arvavad, siin on hoopis teine maailm.

Lk 5

1. Siis ma sain aru, et kunstnik peabki elama „piiri peal“. See oli raske periood minu elus. Oma vabadusest ei olnud ma lahti öelnud Hiinas ja ei kavatsenud seda teha ka Prantsusmaal.

2. Ma hakkasin ka maalima. / mmm…

3. Su tööd on võrratud! / Tõesti? / Tahaksin need oma galeriis välja panna!

4. …loomulikult… / Palju õnne, mees!

5. Nii algas teekond, mis viis Nobeli preemiani.